[one-shot] Lootus sureb viimasena! (võistlus!)

Külaline

Ei garanteeri, et see on parem kui teiste võistlejate oma, aga see on siis Hiigelsuurelt Kaisale, samasuurelt Liisule ja Victoriale.

''Oota, miks me siin oleme?'' ei saanud Liisu ikka aru, kuigi ma olin talle seda miljoneid kordi seletanud. ''Ma tundsin seda,'' lasusin üliõnnelikult Lizka õlgade ümber kinni võttes. ''Meie vahel on sädet!'' rapustasin enda parimat sõbrannat nagu viljakotti. ''Äkki liblikaparv oli ainult ühepoolne.'' kehitas Anna-Liisa õlgu ja vaatas maha. ''Ei,'' laususin kindlal sõnal. ''See kord oli see kahepoolne, ma tundsin seda.'' rääksin suure kiindumusega. Ma saan tast täiesti aru, kord tundis ta seda sama, aga ta ei julgenud seda tunnistada ja nii nende teed lahku läksidki. ''Mina olen sind hoitanud!'' lausus tüdruk tõredalt ja pani käed rinnale risti.

Järjekordselt ma jooksin mööda seda vihmast tänavat, mööda sünget linna ainukesse sooja kohta, enda koju. See on koht kus ma tean kõiki ja saan ennast tunda turvaliselt, ei pea kartma, et keegi suvaline naeraks mu peale kui ma tänaval libisen ega joodikuid, kes on võimelised kõigeks. Ma jõuan ala ligemale kollasele majale, mis asub keset halli massi, ning on täielik erand sellele linnale. Kui ma majast sisse saan ja lifti astun, näen täna esimest inimest kes naeratab, kuigi mulle on vastu kõndinud vähemalt 30 inimest. Ütleme nii, et meie väike linnake on täis morne inimesi, kes pole sajandeid naeratanud. Me hakkasime tõusma kõrgustesse kuid umbes neljanda ja viienda korruse vahel lift kinni jäi. Poiss või õigemini mees plõksis närviliselt lifti hädaabi nuppu ja pobises midagi omaette. ''Palun ärge tampige seda nuppu!'' nähvatasin mehele millepeale ta mind vaatas ja vaikselt vabandas. Mida mul muud üle jäi kui maha istuda ja ootata. Oodata, et me lõpuks liikuma hakkame. ''Okei, alustame uuesti. Ma olen Joseph!'' hakkas mees pärast vaikushetke rääkima. Arvatavasti kahetses, et ta nii närviline inimene on... nagu mina. ''Kaisa.'' vastasin ainult millepeale too naeratas ja mulle vastu istus. ''Räägi endast.'' ütlesin vaikushetke parandamiseks ja vaatasin ta üllatunud näolappi. ''Noh mis siin ikka rääkida,'' hoidis ta ennast tagasi. ''Olen suht laulja, meil on vendadega bänd.'' kogeles ta ikka. ''Lemmikvärv? Kui vana oled?'' tegin talle mõned ettepanekud. Kaisa võta aru pähe. Äkki sa oled liiga pealetükkiv? ''Noh, lemmikvärk on sinine ja olen kakskümmend.'' lausus Josph muiates. ''Aga räägi endast nüüd.'' naeris ta ja tõusis püsti. ''Olen 18 ja lemmikvärv on ka sinine,'' okei, nüüd ta arvab, et ma olen täielik pugeja. ''Elan selles kollases majas.'' lisasin veel. ''Kus sa ise elad?'' esitasin talle küsimuse. ''Mina? Suht enda kodus elan.'' vastas Joe ehmunult. Noogutasin ja vahtisin maad. ''Aga no kui sa kodus elad, mida sa siin siis teed?'' ei jätnud ma jonni. ''Sõbra juures olen.'' ütles ta mulle, kuigi ma teadsin, et ta mingi osa sellest valetab. Võtsin enda telefoni taskust välja. ''Krtt, aku on tühi.'' pobisesin vihaselt ja jäin lootma, et Joel on telefon. ''Kas sa saaksid mulle telefoni anda?'' küsisin kutsika silmi tehes. Ta hakkas enda taskutes sobrama ja kui ta selle leidnud oli mis ta otsis, ulatas mulle selle. ''Tänan!'' tänasin teda ning sain helistada ainult ühele sõbrale, sest tema number oli mul ainukena peas. Valisin Liisu numbri ja panin mobiili kõrvaäärde.
M: ''Tsau, kus sa oled?''
L: ''Tsautsau, ma olen praegu poodides.''
M: ''Okei, aga tuli nii kiiresti koju kui saad, ja tule liftiga!''
L: ''Tulengi, aga miks?''
M: ''Pärast räägin. Tsau.'' ning vajutasin kõne kinni.
Joele tuli sõnum, mille ma kogematta, harjumusest lahti teegin. ''Siin on kirjas: ''Kindel, et ei kahetse?'' rääksin arusaamatu näoga. ''Mida sa loed mu sõnumeid või?'' ei saanud mees aru ja haaras mu käes telefoni. ''Ei, sulle tuli sõnum.'' lausuin vaikselt maha vaadates. Ta vusserad telefoniga seal päriskaua ja siis tõstis pea minu poole. ''Mis edasi teeme?'' küsis ta suht külmalt ja istus rätsepistesse maha. Kehitasin õlgu ja istusin sammuti maha ning nii me seal istusime, vahtisime üksteisele silma, nagu vaikusemäng oleks olnud. ''Tahad ma teen sulle blondiinitesti?'' küsisin kui igavaks hakaks minema. ''No tee.'' muigas mees ja toetas ennast vastu lifti uksi. ''Korda kõike minu järel!'' andsin talle käsu. ''Sinine.'' ''Sinine.'' ''Punane.'' ''Punane.'' ''Roheline.'' ''Roheline.'' ''Violettne.'' ''Violettne.'' ''Purpurpunane.'' ''Purpurpunane.'' ''Mis oli esimene värv mis ma ütlesin?'' vot see oli nipiga küsimus. Ta mõtles ja mõtles. ''Sinine?'' tuli tal lõpuks meelde. ''Mhm, aga blondiin oled ikkagi.'' naersin ta üle. ''Kuidas?'' ei mõiganud ta midagi. ''Korda KÕIKE minu järel.'' rõhutasin just sõna KÕIKE. ''Aa.'' ütles ta endale otsaette ühe tohu andes. ''Nalja tahad kuulda?'' küsis Joseph. Mille peale ma noogutasin ja jäin anekdooti ootama. ''Kaks sajakorrulist maja on kõrvuti ja klaver on vaja vedada sajandale korrusele, aga klaver lifri ei mahu. Üks mees võtab klaveri selga ja viib üles. Kui ta on eelviimasel korrusel tuleb boss tema juurde ja ütleb: ''mul on sulle kaks uudist, üks hea teine halb. Kumbast alustan?'' ''Heast.'' ütleb klaverivedaja. ''Hea on see et sa oled 99-ndal korrusel, halb on see et sa oled vales majas!'''' rääkis Joseph poolnaerdes. Ma olin kõveras, kuigi olin kuulnud seda, aga meil sõpradega juhtus peaaegu sama asi, aint 10korrulised majad olid. ''Anna korra enda vöö.'' ütles mees. ''Okei, aga miks?'' küsisin talt, pärast hakkab mind lahtiriietama või midagi. ''Vaata mä rääksin, et meil on oma bänd onju.'' vaatas Joe mulle otsa ja mina suutsin ainult noogutada ja rihma pealt võtta. ''Ja meil on nagu riide firma võimidagi ja siis ma tahtsin su rihma vaadata. Mul nagu küsiti mis rihma teie meelest tüdrukud eelistavad. Ja ma pidin järgi uurima.'' rääkis ta ja võttis rihma. Ta uuris ja puuris seda ühe küljepealt, siis teise. Päris naljakas hakkas. Tema liigutused ja näoilmed. ''Aga milliseid rihmasid tüdrukud eelstavad siis?'' tahtsin teada palju ta juba teada on saanud. ''Erinevate värvidega, eriti värvidega mis moes on ja selle rauavärgenduse peal firma märk või midagi ilusat.'' pärispalju teab. ''Ja miks sul tavaline must rihm on?'' küsis ta kui ta oli seda vaadanud. ''Ma ei tea, see oli esimene mille ma täna hommikul kätte sain.'' meenutasin natuke. Joe noogutas ja uuris edasi. Tundsin kuidas me allapoole hakkame vajuma, või nohh ma kukkusin pikali ja siis tundsin seda. ''Keegi vist tuli meid päästma.'' naeris Joe ja andis mu rihma mulle tagasi, mida ma tagasi pükste külge hakkasin toppima. Seal oli mingi mees, viie ostukotiga ja kui ta nägi, et ma panen rihma kinni tõstis ta nina püsi ja sammus uhkelt lifti. ''Näeme veel!'' sosistas Joseph mulle vaikselt kõrva ja jooksis üles. ''OOTA!'' karjus Liisu kui ta nägi, et ma hakkas üles kõmpima.

''Sisse!'' hüüdis kare hääl ja ma sisenesin ühest uksest, kui seda nii saab nimetada. ''Kaisa?'' küsis mustlanna ja istus enda toolile. ''Jah?'' küsisin kui ma olin toolile tema vastu istund. Ta noogutas ja hakkas kätega enda kuuli ümber vehekima. ''Lootus sureb viimasena!'' ütles ta mulle pärast pikka vahkimist. ''Ah?'' ei saanud ma aru, kuidas puutub Lootus minusse. ''Kui ei kuulnud pese kõrvad puhtaks ja tule tagasi.'' nähvas ta mulle. ''Järgmine!'' karjus siis ja ajas mu välja. ''Noh?'' küsis Liisu kui ma nendest ''ustest'' väljunud olin ja ta mu pettunud nägu nägi. ''Mõtetus.'' vastasin ja läksime minema.

Pärast seda päeva, ma kõnnin mööda tanavaid, vaatan iga kohviku aknast sisse nagu loll, käin igas poes Teda otsimas, igal vabal hetkel ma uitan mööda tänavaid, kõnnin sinna kuhu tee juhatab, aga ei midagi.

Ühel päeval kui ma Teda otsisin, ma vaatasin ühe kohviku aknast sisse. Ja keda ma seal nägin? Joseph'id, valges ülikonnas, mis sobis talle ideaalselt, hoidmas käes ühte sametist karpi, mu naabri ees. Ma teadsin, et see sõbra jutt on, aga kosida inimest kes hoolib vaid rahast? Kui tema nüüdsest kihlatu laua juurde šhampajat avama läks, vaatas Joe kurvalt minu poole. Meie vahel oli vaid suur tükk klaasi, aga ikka ma tundsin, et ta kaugeneb minust ala rohkem. Pöörasin lihtsalt vasaku külja ja kõndisin edasi...tühjuse poole.

Ma olen enda eluga edasi läinud, kuid ikka killike mu südamest loodan, et ta tuleb minu juurde. Lootus surebki viimasena!

ei vastuta kirjavigade eest !

Liisu asemel pidi olema Victoria, aga jahh, Lizka pärast muutsin ära.

Külaline

Stelz, ma tean, et see jutt on hea, aga ma seda päris lugeda ei saa. Ma usun, et sa tead miks. Ma niiiii vabandan, aga ei. Sellest ei tule midagi välja.

e: Nüüd sain loetud. Ja ma ei eksinud, see oli hea. Mõnusa pikkusega ja kõikke. Ja tegelikult, sa poleks pidanud ära muutma ju, ma mingi tühine könn, et siis jah suva see , aga mis tehtud, see tehtud. Hhea ! :)

Külaline

kuule kui ma sinupärast muutisn ju, siis sa pole tühine könn.
tänannn !

Külaline

aga, kes käskis muuta ?
ja muide, su kirjastiil olu suht vihane, just saying .

Külaline

mina

.
kui ma saan nüüd õigesti aru, siis on jahh.
pole midagi teha, kui tuli selline tuju nohh.