Alati ja Igavesti minu! [one-shot]

Külaline

Liisu tegi jutu siis, ma tean et see on lihtsalt supeeer. Armastan sedaa !!!!!
Pühh mulle ja olen esimene lugeja kaa

"Eiiiii! Palun, ära tee seda jälle. Palun! Ma anun sind, Nicholas! Ära tee seda!" karjusin oma elu armastuse peale, kes otsustas jälle tuurile minna, soologa. Alles ta käis. Kaks päeva nägin teda vaid ja jälle ta läheb. "Aga, Stels. Kuula mind! Ma ju saan su kaasa võtta. Seekord ma saan, päriselt!" ütles ta algul kõvasti, kuid lõpp oli vaiksem. Need sõnu kuulis vist ainult tuul. Ja vist ka mina, missiis, et ma sellest algul aru ei saanud. "Ma juba teadsin, et sa mind kunagi ....... oota, mida Sa just ütlesid?! Ma saan kaasa? Päriselt? Ega sa nalja ei tee? Nicholas, ma armastan sind!" ütlesin talle, täiesti siiralt ja kinkisin talle ühe mesimagusa suudluse. Tundisn, kuida Nick läbi suudluse muigas. Muigasin samuti sellepeale, kuid seda suudlust ma ei lõpetanud. Kui me selle mesimagusa suudluse lõpetasime -nii umbes 15 minuti pärast- siis ütles Nick mulle vaikselt "Ma armastan sind ka. Rohkem, kui sa arvatagi oskad!" Ma vaevu kuulsin neid, kuid siiski kuulsin. "Aga, siis homme lähme eksole?" küsisn veel üle. Nicholas noogutas vaid. Järsku vaatasime üksteisele otsa ja jooksime võidu meie toani, sest meil oli vaja asjad ära pakkida. Kui me umbes nii 5 tunni pärast pakitud saime, siis oli rampväsinud. Selle viie tunni sees oli palju asju. Nagu näiteks, otsustas Nicholas, et ta peab tingimata oma esimese klassi näidendi piparkoogi kostüümi kaasa võtma. Siis arvas ta, et tal on minu seelikut omale selga panna, sest tal hakkas palav. Tellisime omale pitsat ja laiutasime diivani peal. Kui pitsa saabud, läks Nicholas ukse vastu, sest ma olin nii väsinud. Nick jamas midagi selle pitsakulleriga, siis hüppas köögist läbi ja tuli tagasi elutuppa. Ma arvan, et te küsite, et kas teisi polegi? Asi on nii, et kuna ma olen Eestist ja meil on Nickiga niigi väike võimalus koos olla, siis ma elan juba suvest siin. Nickiga ostsime omale maja. See on kollane, suurte akente ja rõduga. Kuid siiski, me pole veel abielus. Aga, kui me oma pitsa saime ära söödud, viskasime nõud kööki ja vedasime end üles, kustutades teepealt kõik tuled. Üles jõudes, vahetasin kõigepealt mina riided ja siis Nicholas. Kui Nick vannitoast saabus, sain ma südamest naerda. Ta oli selga pannud t-särgi, mille Joe ja Kevin talle kinkisid. Selle rinnaesisel oli kiri: I have the most wonderful girlfriend in the whole world... ja seljal lõppes see nii: ... and you have nothing to do about it. Nii armas. Alguses vaatas Nick mind imelikult, kuid kui ta minu pidzaama pluusi oli näinud, ütles ta "Me sobime ideaalselt!" Vaatasin oma särki ja sealt vaatas vastu kiri: I love my boyfriend. Nicholas ronis voodisse, soovis mulle head ööd ja peagi olime mõlemad unedemaal. Hommikul ärkasime Nicholase telefoni äratuskella peale. Nick sai oma silmad kohe lahti, superstaaride värk. Minul võttis see aga aega, sest mul oli nii amras unenägu. Ma täiega loodan et see teoks saaks. Sõime hommikust ja hakkasime vaikselt end sättima. Tassisime kohvrid alla, vaatasime kas kõik aknad on kinni ja läksime siis vaikselt elutuppa. Sama hetk, mil jõudsime istuda, helise uksekell. Hakkasime Nickiga naerma ja läksime koos ukse vastu. Seal oli Stephan, Nicholase tuuri stilist. Kohe pärast teda saabus auto, mis meid lennujaama pidi toimetama. Tassisime oma asjad autosse ja sõit võis alata. Me olime nii väsinud eilsest, et kui keegi meilt midagi küsis, siis mõmisesime midagi imelikku vastu. Mul oli kõhe tunne lendamise ees. Sellepärast, et me ei lähe seekord eralennukiga, seal mingi jama. Lähme tavalise reisilennukiga ja seal võib fänne olla. Kui lennujaama jõudsime, tassiti kohe meie asjad check-in'i ja meie ise kobisime järgi. Üsnapea pidime läbima turvakontrolli. Meil olid Nickiga mõlemal metallist vööd ja see värk hakkas sellepeale piiksuma. Hakkasime neid ära võtma ja nägime, et ülla-ülla, Liisu jookseb meie poole. "Selline tervitus siis jah? Hakkatakse kohe strippi tegema!" ütles ta meie juurde jõudes. "Oli asja ka või Joseph saatis?" küsisin kulme nõksutades. "Ära mõnita. Aga, oli küll asja," lõpetas Liisu, sest müra ja kära oli ümber liiga suur. Liisu karjus vist kogu oma häälega "VAIKUST!" ja terve lennujaam oli kohe vait. Liisu jõnksutas peaga imelikult Nicholasele ja kui ma Nicholast vaatasin, nägin, et ta otsis midagi taskust. Järsku nägin, et ta laskub paremale põlvele, mis juhtumisi maandus just nätsu sisse, aga noh, langes põlvele ja küsis "Stella Tiit , kas sa sa sooviks olla alati ja igavesti minu?" Wow, see võttis mind küll hingetuks nüüd. Olles oma viis minutit vait, togis mind keegi. Nägin, et see oli Joe. Kus kohast ta veel tuli? Siis sain aru, et ma polnud Nickile veel midagi öelnud ja tüüp oli täitsa lootust kaotamas. "JAH" ütlesin viimaks kõlaval häälel. Terve lennujaam plaksutas, Liisu kargles niisama koos Joega mööda lennujaama rongi ja Kevin ja Danielle olid vist kogu sündmuse suudeldes läbi elanud. Lõpuks on kõik täiuslik! "San Juani lennuk on väljunud," kostus aga kõlaritest. "Meie lend!" hüüdsin Nicholasele. Viimane vaid muigas sellepeale ja suudles mind nii kirglikult ja magusalt kui võimalik üldse on.

Mis arvate siis ??

Külaline

See on kõige jubedam asi ever siin foorumis (:
Niijube, ise ka ei usu njoh (:

Külaline

Eiole, see on niiiiheaaaa!!
Julmalt armastan seda!