Only One Option! (Who is he?)#9. UUS:) {17.02.11 kell 22.32 lisatud}

Viimati muutis seda Vicka (Nelj Veeb 17, 2011 10:33 pm). Kokku muudetud 9 korda

#1.

Aasta 1656

"Paul,palun ära jäta mind,"kisasin poisile ja raputasin lamavat keha.Tema kael oli verine ja seal olid hambajäljed,mille ma olin ise tekitanud sinna.Ma ei suuda uskuda,et ma tegin seda talle.
"Kathy,palun tule,"kuulsin oma venna häält."Jacob,ma tapsin ta,ma ei suuda seda uskuda,ma tapsin oma armastatu,"nuuksusin venna rinna vastas ja võtsin ta ümbert tugevalt kinni.
"Me peame minema,"sosistas ta.Kuulsin lähenevaid samme,mis olid küll kaugel,kuid mu meeled on arenenud.
Jooksime kiiruga metsa,täiskuu meid saatmas.Raske oli joosta selle suure kleidiga,korsett tugevalt ümber ja vaevu sai hingata.Koperdasin paar korda,kuid venna käsi vedas mind aina rohkem sügavamale metsa.Pisaraid voolas aina juurde ja juurde,kui ma mõtlesin Pauli peale.Ma ei näe enam tema rohelisi silmi,ma ei saa katsuda enam tema pruune lokkis juukseid.
Järsku Jacob peatus ja ta vaatas mulle silma."Mõtle millegile,mis ajab sind vihale ja endast välja,"palus ta.Ohkasin ja tegin nii,nagu ta palus.Meenutasin seda,kuidas ma tapsin oma eluarmastuse.Mu veri kees ja mu silmad plaksatasid lahti.Järgmisel hetkel ma hüppasin ja maandusin käppadel.Ajasin pea kuklasse ja ulgusin.
Koheselt ilmus minu kõrvale must hunt ehk Jacob.Jah,me oleme hundid,rohkem vist libahundid.
Mu vanemad on Elizabeth ja Christopher Petrova.Nad on samuti hundid.Jooksime Jacobiga nii kuidas suutsime.Ma pean alustama elu,uuelt lehelt!

Aasta 2010 (Ehk tänapäev)

Kõndisin uhkete sammudega kooli poole.Kaheteistkümnendas klassis kümnendat korda juba,kui just mitte rohkem.Ma olen kohanenud eluga,Jake käib tööl ja öösiti käime me metsas vabalt ringi jooksmas.
Tänapäev on nii erinev võrreldes vana ajaga.Avasin raske klassi ukse ja istusin oma tavapärasesse kohta,mis oli viimases reas ja aknaall.Mul polnud probleemi,et ma ei kuulnud või ei näinud tahvlile.
Minu meeled olid ju rohkem arenenud,kui inimestel.
Hetkel algas füüsika ja nagu ikka mingi ime teema,mille nime ma ei mäleta,kuid samas tean ma seda kui oma viit sõrme.Tyler,kes on meie klassis niiöeldes kambaboss võinoo,vingus jälle,kui õpetaja ütles,et meil tuleb töö.Käkitegu!
Töö tehtud,suundusin õpetaja laua juurde ja ulatasin talle töö."Tubli viis ja sa võid minna vahetundi,"sõnas ta nagu ikka.Tyler hakkas vinguma,nagu tal ikka kombeks on.
"Kasva suureks titt,"vihastusin ja panin asjad kokku,suundudes koridorri.
"Angel,"kuulsin tuttavat hüüet ja vaatasin kohe paremale.Nägin kuidas Moonika jooksis trepist ülesse,tulles turbokiirusel minu juurde."Hey,"naersin ja kallistasin teda tugevalt.Ta on parim sõbranna,keda tahta võiks,kuigi ta ei tea,kes ma olen.
Istusime koridoris asuvatele toolidele ja hakkasime juttu ajama,kuni tundsin midagi,mis lausa tõmbas mind."Kas sinuga on kõik korras?"küsis Monsa murelikult ja võttis mu õlgadest kinni.
"Ma lähen vist koju,mul on halb olla,"sosistasin ja tõusin püsti,koperdades kiiruga majast välja.
See lõhn oli magus ja lausa tõmbas mind enda poole.Surusin hambad risti ja pistsin jooksu,enda auto poole.Istusin autosse ja sõitsin koju.

Aasta 1689

"Räägi välja,kes sa oled,"sisistas mees ja surus mind tugevalt vastu seina,hoides kätt mu kõril.Kuu tuli pilvede tagant välja ja mees astus mitu sammu tagasi.Arvatavasti mu silmade tõttu.
Need on tavaliselt mul helesinised,kuid kui kuu tuleb pilvede tagant nähtavale muutuvad need hõbedaseks.
"Mina teie asemel härra hoiaks minust eemale,"sosistasin vaikselt ja pistsin jooksu.Tegin kõrge hüppe ja maandusin hundina,kes proovis kõigest väest põgeneda inimeste eest,kuna ta kartis.
"Nõid,ta tuleb tappa,"kuulsin kisa inimeste seas ja koheselt ka jooksusamme metsapoole.
Kas enam hullemat vastust ei saa? Nõid? Tulgu maa peale ometi!
Peatusin järsult,kui nägin enda ees seismas naist,kelle süles oli imik.Ta vaatas mind kohkunult,ta silmist jooksid pisarad ja ta palus,et ma ei tapaks teda.Tegin sügava kummarduse ja jooksin minema sealt,kuigi tahtsin jubedalt süüa.

Tagasi tänapäev.

Jooksin tuppa ja lõin ukse tagantkätt kinni,toetades siis selja ukse vastu.Libistasin mööda ust ennast alla ja tõmbasin jalad keha ligidale.Ma pole ammu sellist lõhna tundnud.Tavaliselt pärineb see lõhn inimeselt.See lõhnas magusalt,nagu ka Pauli veri.
Kas ma olen selle inimese lõhna armunud?-mõtlesin ja virutasin seejärel käega vastu laupa tugevalt.Tõusin püsti ja kõndisin kiiruga teisele korrusele,sealt edasi rõdule kus sai vaadata metsa ja samuti ka jõge.Hingasin sisse puhast õhku ja muigasin,vaadates taevast,kus ilutses kuldne päike.
Kes on see inimene,kellele kuulub see lõhn?

Arvamust tahaks siis
Kindlasti ka öelge,mida te sellest jutust arvate ja kas on mõtet jätkata
Kriitika on samuti oodatud!

-Vicka

No tõesti omapärane järjekas.
Mulle küll meeldis ja see on üsnagi hea.
No... ma arvan, et on küll mõtet jätkata.

Kriitikat taaskord ei saa minult!

Whoaaa O.O
Nagu...woow ,

Uut ootan

super oli

Kindlalt jätka !!

Ja kriitika ... näkaa

Kissu-Aww thankee

Ja see on ebaaus,et ma ei saa kunagi kriitikat -.-

Sandra--ei ole woow-i -.-
Sinu oma on parem Wink

Mhh -.-

Aga muidu uus osa:

Who is he? #2.

Aasta 1745

"Niiet vampiirid on olemas?"küsisin Alexandrilt imestunult ja tammusin edasi tagasi.Olime hetkel metsas,lagendikult õigemini."Ja mis kõige hullem,räägitakse,et kui vampiir hammustab on see mürk libahundile,kuid samas on libahunt ainuke,kes suudab tappa vampiiri,"pomises Alexander vaikselt ja toetas selja vastu puud.
Tõmbasin käega läbi juuste,mis olid musta värvi ja rindadeni pikad."Me peame kogunema,"sõnasin kindlalt ja Alexander noogutas.Hakkasime koos jooksma,tehes kõrge hüppe ja maandusime huntidena.
Valge ja hall hunt kõrvuti.
"Jacob vedage ennast kõik kokku,"hüüdsin mõtetes ja tõstsin kiirust."Meid jällitatakse,vampiirid,"kisas Alexander kõrval ja koheselt nägin,kuidas meist paremal jooksis inimene,kuid sama kiiresti kui meie.
Vampiir?Kas vampiir on siis nagu inimene?
Mu vanemad on küll rääkinud,et vampiirid on nagu inimesed kuid see on ju Inimene!Parem sõnastus oleks talle olend!
See olend jooksis meie suunas ja hüppas Alexandrile peale."Alex,"hüüdsin ja hüppasin selle olevuse ta pealt.Ta paljastas oma kihvad ja sisises,mida tegin ka mina,kuid sisisemise asemel ma urisesin.
"Me veel kohtume,"sosistas vampiir ja lahkus kiiruga.Vaatasin imestunult,kuidas ta minema jooksis ja kohe oli Jake platsis."On teiega kõik korras?"küsis ta murelikult.Mina noogutasin,kuid Alex.
Vampiir suutis teda hammustada ja Alexist oli alles jäänud vaid tuhk.

Aasta 2010

Viskasin voodile pikali ja panin kõrvaklapid kõrva,hakates muusikat kuulama.Esimene laul,mis hakkas oli Tinie tempah ft.Eric turner-Written in the stars.
Nagu ikka hakkan ma selle laulu peale nutma.Sulgesin silmad ja hingasin rahulikult sisse,kuid kohe lõpetasin hingamise.Nimelt see lõhn!
Hüppasin voodilt püsti ja jooksin esimesele korrusele,vaadates kohe aknast välja.Perekond?
Kuid neil on erinev lõhn.Mühatasin ja jälgisin pingsalt,kuidas nad asju autost välja tõstavad ja majja lohistavad.Ema,isa ja 4 poega.Fantast!-see oli sarkasmiga mõeldud!
"Kõige vanem poistest oli umbes 22-24,siis 20-22,17-19 ja 9-13,"mõmisesin vaikselt ja kergitasin kulme.
Krimpsutasin nina,kui tundsin jälle seda lõhna.Ma olen olnud 17 aastast 1655 ja kunagi ma ei vanane.See on N.Õ.M.E!
Üks poistest vaatas minu poole ja naeratas.Pööritasin silmi ja lasin kardina lahti,minnes siis kiiruga elutuppa telekat vaatama.Kui teleka käima panin olid seal teletupsud."Einoh mida?"tusatsesin ja vahetasin kanalit,jäädes vaatama filmi nimega blood and chocolate.

Aasta 1970

"Tere hommikust Katherine,kas sa magasid hästi?"küsis vanem naisterahvas minult.Noogutasin talle ja istusin lauda,kus istus väike tüdruk."Denise söö nüüd korralikult,"noomis lapse ema ja ulatas talle piimaklaasi."Jah emme,"sõnas laps ja hakkas oma pannkooki sööma.
Muigasin ja sõin kiiruga enda söögi ära."Aitäh,et lasite mul siin olla Proua Miller,"tänasin naist ja vaatasin talle tänulikult otsa."Palun,palun Katherine,sa võid igakell tagasi tulla,"naeratas naine sõbralikult ja kallistas mind.Kõndisin majast välja ja pistsin jooksu,joostes kiiruga metsa.
Muundusin ja jooksin kiiruga tagasi kodu poole.

Aasta 2010

Ärkasin mõtetest,kui kuulsin,"Denise kullake,see on vapustav."
Lendasin toolilt maha ja hüppasin püsti.Kui suur on võimalus,et seesama pisike tüdruk,keda ma tundsin 1970. aastal on nüüd siin?
Jooksin akna juurde tagasi ja vaatasin,kuidas naine tuli majast välja ja kõndis autoni.Ta on tõesti sarnane,selle lapsega,keda ma tundsin.Kas tõesti?
"Tule nüüd ema,"sõnas naine ja aitas välja vanema naisterahva.Ahhetasin ja lendasin pikali,peaaegu minestamisäärel.
Ei või olla,proua.Miller.
"Kathy ma....Katherine,"jooksis Jake kohe minu juurde ja aitas mu istuli."Tead,et proua Miller ja tema tütar Denise elavad kõrvalmajas nüüd,"sosistasin vaikselt ja tõmbasin käega läbi paksude juuste.
"Sa tahad öelda,et see naine,kes teab su saladust,elab seal?"küsis Jake kohkunult ja vaatas aknast välja."Jah,"sõnasin ja vaatasin samuti aknast välja.
Lõbuuus!-sarkasm.

Kommentaare!
Kriitikat!
kui leiad vea/vead palun ütle ; D
-Vicka

Aaa...

Nüüüd ma mõistan

.
jajajaj

Ei tglt superhüper hea on !!
Uut , ja ruttu !!

Super!

Kls.!!

Super!

uut!!!

Kriitkat ei saa ja vigu ei leidnud.

Sandra--Hahah fp
thanke

Kissu-Thanke

Jälle ei saa kriitikat -.-

Niisiis:

Who is he? #3.

Aasta 2010

Avades ukse,läksid mu silmad pärani ja suu vajus natuke lahti."Tere,me tulime naabritega kohtuma,"sõnsa kõige vanem kutt ja sirutas käe ette."Kevin,"tutvustas ta ennast,kui ma käed rinnal risti panin ja vasakut kulmu kergitasin."Ja head aega,"sõnasin vastu ja lõin ukse kinni.
Uus koputus ja seekord teistsugune eelmisest."Mida?"küsisin tusaselt,uuesti ust avades.Seekord oli koputajaks kõige noorem neist,see kümne aastane.
"Jah?"küsisin pahaselt ja toksisin varbaga rütmiliselt vastu maad."Miks te ebaviisakas olete meie vastu?"küsis see pisike.Pööritasin silmi ja toetasin ennast ukse vastu."Meeldiv tutvuda teiega ja head aega,sobib paremini?"küsisin vaikselt ja kõndisin elutuppa.Muidugi kuulsin samme,mis tulid mulle järgi."Ja ma ei kutsunud teid sisse,"ohkasin ja viskasin diivanile selili.
"Alustame uuesti,mina olen Kevin,see on Joe,siis Nick ja see on meie väikevend Frankie,"tutvustas niiöeldes Kevin."Meeldiv tutvuda,"mõmisesin vastu ja vaatasin lage."Ja teie nimi?"küsis Joe ja vaatas mind pahaselt."Amy Adamson,"porisesin vastu ja tõusin istuli,hakates telekat vaatama.Poisid porisesid midagi vastu ja ohkasid nördinult."Katherine Angel,"pomisesin vaikselt ja vaatasin nende poole."Mis asi?"küsis Nick ja kortsutas kulme."Minu nimi on Katherine Angel,kuid lihtsalt Kathy või Angie,"ohkasin ja tõusin püsti.

Aasta 1645

"Emme,emme,"kilkasin ja jooksin oma ema juurde,kes haaras mind sülle.Ta keerutas mind õhus,mille peale ma kilkasin ja naerma hakkasin.Ma olen ju kõigest 7 aastane,täiesti tavaline tüdruk ja muresid polnud."Elizabeth,"kuulsin tuttavat mehe häält ja jooksin kohe tema juurde."issi,"naersin ja kallistasin tema jalga.
"Tere hommikust Angel,"muigas isa ja tõstis mu enda õlgadele istuma,kukile võinii.Kilkasin ja vaatasin meie väikest tiiki,mis oli majataga.
"Emme,kas te muutute täna ka issiga hundiks?"küsisin vaikselt ja vaatasin emale küsivalt silma."Võibolla,eks näeb,"muigas ta ja silitas mu põske õrnalt.
"Kuna mina ja venna muutume?"küsisin kilkates ja ronisin issile sülle."Varsti,kuigi ma ei taha,et te muutuksite,"ohkas ema ja suudles mind õrnalt põsele.
"Miks siis?"küsisin kurvalt ja torutasin huuli."Sest,see pole lõbus Katherine,see on nagu needus ja sellest ei saa kunagi lahti,"kallistas ta mind ja asetas mu õrnalt jalgadele.

Aasta 2010

Täna on täiskuu,mis on päeva halvim uudis.Täiskuuga kaasneb ka see,et kui muundud siis ei saa tagasi muutuda ennem kui päike tõuseb.See sakib!
Emal oli õigus,see on nõme.Kuigi jah sellel on omad plussid ja omad miinused.Ma olen 372 aastane loogiliselt võttes ja ma vihkan,et ma too öö kaotasin enesevalitsuse ja inimese tapsin.Kui tapad inimese ja jood tema verd täiskuul muutud hundiks.Samas ka täiskuul on omad võimed.Kui kuu kätte astuda,muutuvad silmad hõbedaseks,tekivad kihvad ja enesevalitsus hakkab kaduma.
Me oleme alati varjanud,me oleme hoidnud täiskuust eemale 300 aastat.Ma ei saa kunagi vaadata täiskuud ega saa vaadata tähti.
Tõusin püsti ja kõndisin välisukse juurde.Avasin selle kiirelt ja astusin sooja päikese kätte,mis paitas mu põski.Kõndisin vaikselt värava poole ja avasin selle."Oodake,ma käin korra ära,"kuulsin tuttavat häält ja samme kohe enda poole tulemas.Tõstsin pilgu ja nägin Proua Millerit."Katherine,kas see oled tõesti sina?"küsis ta vaikselt ja imestunult."Tere proua Miller,"naeratasin ja astusin talle sammu lähemale.
"Sa oled ikka sama kaunis,kui aastal 1970,"lõi ta käsi kokku ja tuli mind kallistama.

Aasta 1655

"Palju õnne kullake,"sosistas ema mulle ja suudles mind põsele.Isa ja vend tulid mind samuti kallistama.Kingituseks sain ma uue kleidi,mis oli sinine ja korsetiga,nagu ikka.
"Kullake,Stefan tuli,"hõikas isa ja ma vahetasin kiiresti riided.Ema aitas mul kiiruga kleidi selga ja tõmbas ilusasti nöörid tugevalt kinni.Kui kõik korras,suundusin trepist alla,suurte raskustega küll.
"Katherine,sa näed vapustav välja,"sõnas Stefan ja võttis mu käest kinni,suudeldes käeselga.Punastasin ja võtsin ta käest kinni,minnes välja.
Kõndisime vaikides järveääres ja nautisime tähistaevast.Kõigest paar pilvekest ilutses taevas ja üks neist peitis kuud.Järsku tuli kuu nähtavale ja ma tundsin muudatust endas.Mu lõualuu hakkas valutama ja tundsin,kuidas hambad teravamaks muutusid.
Stefan astus mitu sammu tagasi ja vaatas mind kohkunult."Katherine,su silmad,"sosistas ta ja ma vaatasin vett,kus oli mu peegelpilt.Ahhetasin,kuna mu silmad olid hõbedased.
Tundsin jõudu,mis tuli mu lihastesse ja lõhn,mis tuli Stefanilt oli hõrgutav.Vaatasin talle otsa ja lükkasin ta pikali,ronides talle peale."Andesta,"sosistasin ja hammustasin ta kaela.Koheselt tundsin sooja vedelikku,mis voolas mööda mu kõri alla.See oli magus!

Aasta 2010

Ohates ajasin ennast püsti ja tõmbasin käeseljaga üle suu,mis oli verine.Matsutasin suud ja vaatasin hirve,mis oli maas.Ma jälestan tapmist,kuid ma vajan elamiseks verd.
Kuulsin lähenevaid samme ja muundusin kiiruga hundiks,vaadates teraselt ringi."Ma kuulsin siin hääli,"kuulsin noormehe häält ja koheselt ka ohkamist."Sul on luulud,"tüdinenud hääl vastas talle ja ohkas samuti.Need olid tuttavad hääled.Hiilisin neile lähemalt ja piilusin neid põõsast.Muidugi,Kevin,Joe ja Nick.
Hirmutaks neid veidi.Astusin põõsast välja,valjult urisedes,millega teenisin poiste tähelepanu.Nende südamed hakkasid kiiresti tuksuma ja hingamine kiirenes."Ei mingeid kiireid liigutusi,"sõnas kevin ja astus sammu tagasi.Astusin neile sammu lähemale ja vaatasin Nicki poole,kes oli mulle kõige lähemal."Ta meenutab mulle kedagi,"sosistas ta Joele ja hoidis silmad ainult minul.
Turtsusin ja keerasin ennast ringi,joostes kiiresti sügavamale metsa,eemale neist ja Nicki verest.Nicki veri ongi,mis mõjub mulle halvasti!
Nüüdsest pean ma temast eemale hoidma!

Kriitikat!
Kommentaare!
Kui leiad vea palun ütle ;D

-Vicka

Super Endiselt!

Uut...

Tüdruk, sa tapad mu oma kirjutamisoskusega!!

Nagu ülisupermegahhea on !!

Uut

Kissu and Sannu-Thanksuu

Aga jahm,uus osa :

Who is he? #4.

Aasta 1800

"Katherine Angel Petrova,"tutvustasin ennast ja tegin kniksu."Eduard Jonas,"tutvustas ka mees ennast."Meeldiv tutvuda,"naeratasin ja ta kutsus mind tantsima."Kuidas selline kaunis preili on siiani vallaline?"küsis ta uudishimulikult ja kummardas,nagu ka mina.
"Ma pole leidnud seda õiget veel,samas ma ka ei otsi endale meest,"muigasin ja keerutasin ennast aeglaselt.
"Kas võib?"kuulsin küsimust ja keerasin ennast ringi.Veetleva naeratusega,kaunid silmad ja mõnusalt kareda häälega."Ikka,nägemist Katherina,"kummardas Eduard veelkorra ja lahkus,jättes mind võõraga.
Kõndisin laua juurde,kus sain juua ja koheselt liitus ka minuga võõras."Ma tean,kes sa oled,sul pole mõtet varjata hunditüdruk,"sõnas ta ja vaatas mulle silma.Kohkusin ja astusin sammu tagasi.
"Micheal?"sosistasin ja vaatasin ruumis ringi.Keegi ei vaatand meid.
"Oled hämmastunud,et ma elus olen,"naeris ta.

Aasta 2010

"Vihkan!Vihkan!VIHKAN!"kirusin ja viskasin ettejuhtuvaid asju vastu seina puruks.Põhiliselt lendasid klaasid ja pildid.Peab ta elama minu vastas!?
Kas ta ei võiks kolida teisele poole maakera?
Kas ta ei võiks kaduda siit nagu tina tuhka?
Ughhh,need küsimused ajasid mu aju keema!
Trampisin jalgadega ja viskasin lõpuks kõhuli maha."Ja mina arvasin,et seda juhtub ainult filmides,"kuulsin Jake naerust häält.Saatsin venna poole kurja pilgu ja urisesin vihaselt."Ma lähen,"muigas ta ja tõmbas ukse kinni."Tore oleks,"hõikasin järgi ja võtsin padja,peites näo patja,hakkasin ma kisama,nii kuidas jaksasin.
"Palju kergem,"ohkasin koheselt ja keerutasin ennast selili,vaadates lage.
"Ma.Vihkan.Teda!"pomisesin omaette ja hingasin sügavalt sisse ja välja.Ma pidin rahunema,muidu ma muundun.Kuulsin koputust välisuksel ja koheselt seda lõhna kah.
Kas sa pead mu maja ukse taga seisma?Kas sa ei võiks kõrvalmaja juurde minna?Ah?Tüütus!
"Kas Katherine on kodus?"kuulsin küsimust,mis tuli Nickilt.Ei ole,ei,ei,ei,ei!!!!!
"Jaa ta on oma toas,"vastas Jake ja lasi ta sisse.Ughh,hiljem saab ta panniga piku pead ja tagatipuks minu õhtusöögiks!
Sammud tulid aeglaselt minu toa poole,ta hingas sügavalt sisse ja kuulsin kuidas ta süda närviliselt tuksus.Kop-kop-kop ja ta hingas välja."Sisse,"hõikasin vastumeelselt ja tõusin istuli.Uks avanes ja vastu
vaatas Nick-lihtsamalt öeldes hõrgutav söök-nämnäm!

Aasta 1992

Proua Milleri väitel,sünnib tema tütrel kolmas poeg.Olin haigla taga asuvas võsas ja kuulasin hoolega.Ma suutsin keskenduda ainult ühele inimesele."Nicholas Jerry,"kuulsin Denise õnneliku lauset.
Krimpsutasin nina,kui minuni jõudis vere lõhn,mis oli hõrgutav.
Raputasin pead ja hoidsin hinge kinni,kuulates mida nad veel räägivad.Nicholas Jerry.Muigasin ja astusin sammu haiglale lähemale.
"Ta on nii kaunis,"sosistas Denise ja hingeldas vaikselt."Ta on sama kaunis nagu ta ema,"kuulsin Denise mehe häält.
Naeratasin omaette ja pistsin jooksu.

Aasta 2010.

"Tere Nicholas,"ohkasin ja viskasin tagasi pikali."Kas ma segan?"küsis ta kohkunult ja ta käsi võttis uuesti uksest kinni,valmistudes seda avama."Eip,lihtsalt väsinud hetkel,"mõmisesin vaikselt ja ajasin ennast suure vaevaga püsti."Tahtsid muidu midagi?"küsisin vaikselt ja panin käed rinnal risti.Nick sulges ukse ja kõndis minu ette,mille peale ma pead pidin natuke kergitama.Ughhh,ta on ju minust pikem!
Lugesin poisi silmist välja erinevaid tundeid-Hirm,kartus,armastus ja...ARMASTUS!? noh see võib emme armastus ka olla või issi armastus.
"Ma mõtlesin,et äkki tahaksid sa minuga välja tulla?"küsis ta vaikselt,mille peale ma talle kohkunult otsa vaatasin."Välja?Nagu..."kokutasin ja astusin sammu tagasi.
"Põhimõteliselt jah,nagu kohting,"muigas ta õrnalt ja vaatas mulle lootvalt silma.Täna on täiskuu.Miks mulle tundub,et see kordub?
Et täna juhtub samamoodi nagu Stefaniga?
"Aga lähme siis praegu,kuna mulle ei meeldi pimedas koju tulla,"naeratasin õrnalt,lootes et poiss on nõus."Umn,ma mõtlesin,et kuuvalguses oleks romantilisem,"punastas ta õrnalt,mille peale ma itsitasin,kuid mu itsitamine lakkas.KUUVALGUS!
See peab küll nali olema.
Kissitasin silmi ja panin käed rinnal risti."Mulle ei meeldi pimedas olla väljas,"ohkasin ja vaatasin maha."Ära muretse ma kaitsen sind,"naeratas ta ja võttis mu kätest kinni.
On ikka lokilammas ja ajukääbik!
Kes kurat sind kaitseb?Uh?
"Mõni teine kord äkki,kuna mulle on väiksena räägitud,mis tavaliselt täiskuu ajal metsas ringi jooksevad ja ma ei julge minna pimedas välja,"naeratasin õrnalt ning punastasin.See veel puudus!
"Kes näiteks?"küsis Nick naerdes ja istus voodile.Ohkasin ja vaatasin talle pingsalt silma,"Libahundid."

Kommentaare!
Kriitikat!
ja kui vea/vead leiad,palun ütle ; )

-Vicka

Ooossõõmmm ,

Uut osa ootan! Wink

Kriitikat, pshh , seda pole nagu nii

Vigasid ma ei leidnud ,

Kommentaariks, et ... uut ja kähku !!!

Ei tegelt on see väga hea super osa.

Paluks uut (A)
Kls !

Täiega hea, õigemine super!

Kriitikat pole ikka ja ei saa ka kunagi... Hehe..

vigasid ei leidnud.

Viimati muutis seda Vicka (Teis Jan 11, 2011 9:49 pm). Kokku muudetud 1 kord

Thanks Sannu ja Kissu :)

Niisiis ma tahaks teada,kas on mõtet jätkata?
Sest,üpriski vähe lugejaid on :/

Who is he? #5

Aasta 2010

Pööritasin silmi,kui Nick naerma purskas."Sa teed nalja eks?Libahunte pole olemas,"naeris ta edasi ja vangutas pead.Oijah,kui sa vaid teaksid,et üks libahunt seisab sinu ees!
"Jaa aprilli nali,"porisesin sakrasmiliselt ja kõndisin akna juurde.
Nick naeris edasi,kuni ma vihastusin ja tema ette kõndisin,tõmmates ta püsti.Vaatasin talle pingsalt silma,"Sa unustad selle,mida ma rääkisin ennem."
Järgmisena Nick plaksutas ripsmeid ja kortsutas kulme."Emn,sa tuled siis minuga välja?"küsis ta vaikselt ja naeratas õrnalt."Lähme siis kohe,"vaatasin talle jälle silma.Nick naeratas ja noogutas mulle.
"Mul läheb natuke aega,äkki ootad all,"palusin ja naeratasin talle õrnalt."Ikka,"muigas ta ja lahkus.
Õhhh,ma vihkan seda silma asja.Kuid samas sellel on ju omad plussid.
Tõmbasin jaki peale ja läksin kiiruga alla."Ma lähen välja,"hüüdsin Jakele.Nick avas mulle härrasmehelikult ukse ja lasi minu ennem välja."Tänan,"muigasin ja jäin teda ootama.
Jalutasime vaikides mööda teed rannani.Rääkisime teineteisele oma elust,muidugi mina saaksin talle rääkida pea 300 aasta pikkusest elust.Peab leppima viimase 17 aastaga.

Aasta 1717

"Jake aitab,"ohkasin ja lõin käega vastu laupa."Oota kohe,"muigas ta ja vaatas mehele pingsalt silma."Meid polnud siin,sind ründas vampiir,"sõnas ta vaikselt,kuid selgelt mehele."Teid polnud siin,mind ründas vampiir,"sõnas mees järgi,vaadates Jakele silma.
"Lähme,"oigasin ja vedasin Jake kiiruga metsa."See on ju lahe,mõtle sa saaksid panna ta tegema kõike mida sa tahad,"naeratas ta laialt ja istus maha."Jaa vapustav,"porisesin ja istusin kännule.
Jake rääkis mulle,mida ta pea aasta otsa oli teinud.Me olime lahus,me läksime mõlemad eri teed,kuid saime ikkagi lõpuks kokku.
"Millega sina siis tegelenud oled?"küsis Jake vaikselt ja vaatas minu poole."Midagi eriti,ringi reisinud,mis pole eriti lihtne,"ohkasin ja viskasin pikali.Jacob noogutas ja viskas samuti pikali.

Aasta 2010

"Angel,ma tahan sulle midagi öelda,"sõnas Nick järsku.Me olime hetkel 12 korruselise maja katusel,vaadates taevast ja päikeseloojangut.
"Jah Nick?"küsisin vaikselt,viies pilgu temale.Ta hingas sügavalt sisse ja ma kuulsin,kuidas ta süda närviliselt peksis.Muigasin õrnalt ja astusin sammu talle lähemale."Peale esimest kohtumist,ma tundsin midagi sinu vastu,ma ei teadnud mis see on,kuid nüüd ma tean,"sosistas ta naeratades.Muutusin tõsiseks ja mu jalad hakkasid värisema.
"Sa meeldid mulle ja väga,Selena ja Miley ei meeldinud mulle ka nii palju kui sina hetkel,"naeratas ta ja võttis mu kätest kinni.Ta vist ootas,et ma vastaksin talle.
"Nick,sa meeldid mulle samuti aga ma kardan,et me ei saa koos olla,"vaatasin maha ja tundsin,kuidas silmad vesiseks tõmbusid."Miks?"küsis ta vaikselt ja vaatas mulle nördinult silma,kui ma talle uuesti otsa vaatasin."Sa ei mõistaks,"pomisesin ja jooksin minema sealt.Kuulsin jooksusamme enda seljataga,järgmisena ka Nicki häält,mis hõikas mind meeleheitlikult.
"Angel oota,"hõikas ta ja haaras mu käest.Ta tõmbas mu enda vastu ja vaatas mulle silma,hakates lähenema."Nicholas ei,"sosistasin vaikselt ja jälgisin ta huuli."Hilja,"sosistas ta vastu ja suudles mind kirglikult.

Aasta 1654

"Kullake,ma räägin sulle enamvähem ära,mis juhtub kui sa peaksid muunduma,"sõnas ema ja istus minu vastu.Panin raamatu enda käest kõrvale ja viisin pilgu enda emale."Jah?"küsisin vaikselt ja naeratasin.
"Igal hundil on hingekaaslane,suudlus ütleb juba kõik ja kui te juba suudlete siis te ei saa üksteise elust lahkuda.Hingekaaslane ei tohi ka teisele inimesele armastust avaldada,kuna siis teinepool sureb.
Samas ei tohi ka ta suudelda teisega.Kui sa tahad kellegagi koos olla elu lõpuni pead sa ta muutma,meeldigu see sulle või mitte,"rääkis ema pika jutu maha,vaadates mulle silma.
Noogutasin talle ja mõtlesin pingsalt,milline see hingeside oleks.
"Kuidas hingekaaslast muuta?"küsisin vaikselt ja vaatasin välja,kus ilutses kuu taevas.Vanematel pole enam raskusi kuuga,nad on sellega harjunud."Ta peab jooma verd,kuid mitte sinu oma,näiteks Jacobi verd joob ja Jacob peab ta ka tapma,kui ta ärkab peab ta jooma sinu verd,"sosistas ema,vaadates maha.Ahhetasin ja raputasin pead."Ma ei teeks seda kunagi,"ütlesin kindlalt.

Aasta 2010

Lükkasin Nicki suure vaevaga endast eemale,astudes ise samuti sammu tagasi.Ta silmad olid täis armastust.See veel puudus.
"Angel,sa ei meeldi mulle,"sosistas ta ja vaatas mulle siiralt silma.Mu süda purunes kildudeks,kuigi ma ei näitand seda välja."Oh,"ohkasin kergemalt ja vaatasin talle korraks silma."Sest ma armastan sind,"sosistas ta juurde ja tuli uuest minu ette.
"Nicholas saa aru,et me ei saa koos olla,praegu ega ka tulevikus,"nuuksusin ja jooksin minema sealt.Jooksin metsa ja muundusin hüppega,olles kindel,et kedagi mu läheduses polnud.
Jooksin minema sealt,minema Nicki juurest,minema oma armastusest!

Niisiis:

Kommentaare!
Kriitikat!
Kui leiad vea/vead,ehk ütled : )
-Vicka

Kriitikat pole ,
Vigu pole ,

Aga ...
See oli nagu super !
niiarmas (A)
Igatahes ootan nüüd uut osa !!
ja vaata, et sa ikka selle valmis teed -.-
Oleks ... HÄSTI tore, kui sa jätkaks !
Parim sünnakink! , kuigi see on alles 9 päevapärast fp kuid mõte loeb

uut!
Kls!

SUPER!

Kriitikat pole ja ka vigu ei leidnud.

UUT!

Sannu ja Kissu- Thanke : )

Niiet sellel jutul tuleb max 15 osa kõigest,kui mõtteid jätkub siis pikem

#6. Who is he?

Aasta 2010

Katherine Pov.

Jooksin,kuidas suutsin.Lõpuks jõutsin ma kohale.'FullMoon'see on pisike küla,mis asub sügaval metsa sees ja siin ei käi mitte ükski inimene.Muundusin ja kõndisin kiirete sammudega majani,mis oli kahekorruseline ja uhke.Ust avades,vaatasid vastu mulle Christopher ja Elizabeth,mu vanemad."Ema,Isa,"noogutasin tervituseks.
Jah,nad on elus,kuid nende arvates pole linnas elamine hea ja mõtekas."Katherine,"sosistas ema ja haaras mind enda kallistusse.
"Ma nägin,et sa leidsid endale hingekaaslase,"naeratas isa õnnelikult ja ajas käed laiali,et mind kallistada."Jah,kuid ma ei soovi talle seda elu,"nuuksusin ja kallistasin isa tugevalt,surudes näo ta rinna vastu.
"Ma tean kullake,ma tean,"ohkas ema ja vaatas maali,mis oli seinal.Maalil kujutati 4-liikmelist perekonda,ehk siis meie.
Christopher,Elizabeth,Jacob ja Katherine Petrova.

Nicholas'e Pov.

Läksin koju ja astusin uksest sisse.Kohe vaatas vastu mulle ema."Kus olid?"küsis ta nagu 5-aastaselt."Katherinega väljas,"ohkasin ja valmistusin trepist ülesse minema,kui ema peatas mu."Ma ei taha,et sa temaga läbi saaksid,"sõnas ta ja läks kööki.Imelik!
Seejärel tuli trepist alla vanaema,kes vaatas mind murelikult."Kõik korras?"küsis ta seejärel."Jah,ainult,et ma avaldasin Katherinele armastust ja ta jooksis minema,kuid ennem ütles,et me ei saaks kunagi koos olla,"sosistasin vaikselt,tundes kuidas silmad vesiseks tõmbusid."Oh Nicki,"sosistas vanaema ja kallistas mind tugevalt.
"Ta ei taha lihtsalt sulle seda elu,"pomises vanaema vaikselt ja läks trepist alla."Mis elu?"küsisin segaduses olles ja kergitasin kulme.
"Kui ta valmis on,siis ta räägib sulle,"ütles vanaema kindlalt ja läks kööki ema juurde.Mida nad mulle ei räägi?

Aasta 1881

Katherine Pov.

"Üki,kaki,kommi nommi,vanamees hüppas üle pommi..."luges Jake ja osutas näpuga,iga inimese peale."Vali üks ometi,"ohkasin ja toetasin selja vastu seina."Hmm sina,"muigas Jake ja murdis selle inimese kaela.Okay,ma valetasin,ta pole inimene vaid vampiir.Me olime saanud viis vampiiri kätte ja nüüd peame nad tapma.
Üks vampiiridest jooksis minu poole ja valmistus mind hammustama,kui Jake ta juustest kinni haaras ja mina samal ajal ta kaela murdsin."Sul on õigus,see on lõbus,"muigasin ja astusin Jake kõrvale.
Vampiirid seisid täpselt reas ja vaatasin hirmunult meile otsa.Meil pole võimalust.Me ei tohi neid vabadusse lasta,kuna siis oleks goodbye secret!
Lihtsamalt öeldes,saaksid inimesed teada,et vampiirid ja libahundid on veel olemas.
Kuigi jah,aasta on hetkel 1881,pole enam nii palju vampiire/libahunte alles jäänud.
Kui vampiirid tapetud,kükitasin ja sulgesin nende silmad."Jumal sind hoidku ja sinu eest hoolitsegu,puhka rahus,"pomisesin vaikselt ja asetasin risti ta peapeale.Võtsin risti ära ja vampiiri keha muutus tuhaks.

Aasta 2010

Katherine Pov.

"Sa peaksid talle rääkima,kui ta muidugi jookseb kellegile seda rääkima on teda lihtne kõrvaldada,võisiis ta mälust kustutada kõik,"muigas Jake ja vaatas rahus telekat edasi."Oi hea nõu,"porisesin ja läksin ust avama,kuna uksekell käis.Avades ukse vaatas mulle vastu Nick."Nick mi..."ei saanud ma lauset lõpetada,kuna ta suudles mind.
"Ma armastan sind Katherine,sa oled mu elu ja ma ei taha sind kaotada,"sosistas ta mulle vaikselt kõrva."Tick-tock-tick-tock,"pomises Jake meist mööda kõndides.
"Nicholas,sa pead aru saama,et..."alustasin,kuid ta ei lasknud mul lõpetada,"Et me ei saa koos olla,kuid miks?Räägi palun mulle,"ta vaatas mulle oma pruunide silmadega otsa,mis olid nii siirad ja armastust täis.Hingasin sügavalt sisse ja peitsin korraks näo kätesse."Tahad tõde?"küsisin vaikselt ja kõndisin trepi poole,mis viis teisele korrusele.Istusin kolmandale astmele ja vaatasin Nickile silma.
"Ma olen libahunt,sellepärast ma ei saanudki sinuga täiskuu ajal välja minna,sellepärast me ei saa koos olla,"sõnasin talle ja tõusin püsti."Palun lahku nüüd,"ohkasin ja lükkasin teda ukse poole."Ma ei lahku,kuna ma armastan sind ja mind ei huvita,et sa oled libahunt,Sa.Oled.Mu.Elu!"rõhutas Nick viimaseid sõnu,vaadates mulle siiralt silma."Sina samuti,"sosistasin vastu ja kallistasin teda.

Niisiis:

kriitikat!
Kommentaare!
Kui vea/vead leiad,ehk ütled :)

-Vicka

Ainult 15 ? -.-
rohkem !

aga see oli supeeer !! .
sa tead, et ma ei oska sulle kriitikat ja vigu ma ei leia niiet ,

Super !
uut!
Kls : )

Super!

Kriitika puudub endiselt. Vigasid ei leidnud.

UUT!

Viimati muutis seda Vicka (Esm Veeb 07, 2011 8:06 pm). Kokku muudetud 2 korda

Tänud Sanna ja Kissu : )

Ahjaa,nagu teine pealkiri tuli lisaks : )

Niisiis SUURED vabandused,et ma varem ei kirjutanud :/ Mõtteid polnud ja nüüd järsku sähvatas midagi : D

Palun:

#7. Who is he?:Only one option!

Aasta 2010

Katherine Pov.

"Andesta,"sosistasin vaikselt,mille peale ta mind segaselt vaatas.Pisarad voolasid,kuid ma vaatasin talle silma,"Sa ei armasta mind,sa pole mind kunagi armastanud,me oleme kõigest sõbrad,"sõnasin igat sõna rõhutades.
Nick pilgutas silmi ja vaatas mind imelikult."Mida ma siin teen?"küsis ta vaikselt ja vaatas toas ringi."Ah ma ei tea,ma tulin koju ja ma leitsin su siit,"porisesin vaikselt ja panin käed rinnal risti."Mis sa oled nutnud?"küsis ta murelikult ja silitas mu põske."Ah ei midagi hullu,"naeratasin õrnalt ja avasin ukse."Ma pean hakkama koristama,"muigasin ja kallistasin teda õrnalt.Nick lahkus ja ma panin ukse kinni,vajudes seejärel mööda ust alla,nuttes.

Nicholase Pov.

Jalutasin koju ja sügasin pead."Noh kuidas läks?"küsis vanaema minu juurde tulles."mis asi?"küsisin vaikselt ja segaduses olles."Sa läksid Katherine juurde,et talle armastust avaldada ju,"kortsutas vanaema kulme ja istus diivanile,patsutades seejärel käega enda kõrvale."Armastust avaldama?"küsisin veelrohkem olles segaduses.Vanaema vaatas mind pingsalt ja ohkas.
"Mõttesegadus,"sosistas ta vaikselt ja kadus kööki,kus oli arvatavasti ema.Kõndisin ukse juurde ja kuulasin mida nad räägivad.
"Tead,et Katherine kustutas Nicki mälust ära,et ta avaldas talle armastust,"sosistas vanaema vaikselt ja ohkas.Kergitasin kulme ja piilusin mida nad teevad."Noh,ma arvan,et Katherine rääkis talle,et ta on libahunt ja ma tean,et Katherine ei taha Nickile sellist elu,"pomises ema vaikselt ja kattis lauda.
"Seda küll,"ohkas vanaema ja istus lauataha.Mõttesegadus?Libahunt?

Katherine Pov.

Hingasin sügavalt sisse ja välja,meenutades seda,kuidas Nick mulle armastust avaldas.Kohe kostus uksele koputust ja koputaja sisenes."Nick,mida sa siin teed?"küsisin vaikselt ja pühkisin pisarad.
"Miks sa kustutasid mu mälust selle?"küsis ta kurvalt,vaadates mulle silma.
Olin ehmunud.Esiteks:kuidas ta teadis?,teiseks:Kuidas tal meenus?
"Nick,kui sa tahaksid minuga koos olla peaksid sa muutuma minusuguseks ja ma ei taha seda sulle,"sosistasin vaikselt ja vaatasin talle kurvalt otsa."Et nagu libahundiks?"küsis ta ehmunult ja ta astus sammu tagasi.Noogutasin ja astusin välja.Päike loojub ja varsti tõuseb kuu.

31 detsember. Aasta 1654

"Kuidas muuta inimest libahundiks?"küsisin emalt uudishimulikult ja vaatasin ka isale otsa.Isa pani raamatu kinni,asetades selle kapile,mis oli diivani kõrval."Niisiis näiteks võtame näiteks selle,et kui sa kohtud hingekaaslasega,pead sa ta muutma,"sõnas isa käsi kokku pannes ja kummardus veidi ettepoole.Krimpsutasin nina ja noogutasin talle,et ta jätkaks.
"Näiteks Jake joodab talle veidike verd sisse ja siis peab ta tapma,näiteks murrab ta kaelaluu,"pomises ka ema juurde.Kujutasin seda endale ette ja võpatasin sellepeale.
"Kui ta ärkab,peab ta jooma sinu verd nii palju kui ta tahab,"ütles isa veel juurde ja vaatas emale otsa."Põhimõtteliselt,peaksite te oleme eraldi ruumis ja mitte keegi ei tohi segama tulla ja uksed peavad olema lukus,"lisas ema kah.
Noogutasin talle koguaeg ja ohkasin vaikselt,kujutades endale seda.

Katherine Pov.

"Niiet,ma pean jooma su venna verd,ta peab mu tapma ja ma pean toituma sinu verest?"küsis Nick vaikselt,vaadates mulle pingsalt silma ja pani käed kokku.
"Põhimõtteliselt jah,"ohkasin noogutades ja langetasin pea,vaadates põrandat.Põrandal oli maas must vaip,mis oli pehme."Me ei saa Nick koos olla,"sõnasin pead kergitades ja vaatasin talle pisarsilmi otsa."Mis mõttes ei saa?"küsis ta kohkunult ja põlvitas minu ette."Ma olen libahunt ja teiseks ma ei muudaks sind,"sosistasin ja pöörasin pea kõrvale,vaadates aknast välja.
"Katherine palun,"sosistas Nick ja asetas oma parema käe mu põsele."Nicholas,"sosistasin vastu ja viisin pilgu temale.
"Ma armastan sind ja ma olen nõus kasvõi muutuma,et olla sinuga koos,"sosistas ta mulle siiralt silma vaadates.Hingamine kiirenes,süda hakkas rinnus tugevamalt taguma."Ma armastan sind samuti Nicholas,"sosistasin vastu ja kallistasin teda."Kuid ma ei muuda sind,"ütlesin kindlalt ja tõusin püsti,kõndides akna poole,pannes käed rinnal risti.
Kuulsin seljataga ohkamist ja järgmise tundsin tema käsi enda kõhu juures."Eks näeme,"ohkas Nick ja suudles mind kaelale.Sulgesin silmad ja kujutasin ette,valge ja must hunt jooksevad koos.Nimelt hingekaaslased on alati vastasvärvid.

Kriitikat!
Kommentaare!
Kui leiad vea (d) palun ütle :)

-Vicka : )

Täiega hea endiselt!

Kriitikat nagu ikka ei saa!

Uut sooviks :)

Ülisuperheaa !!! uuut

Kriitikat ei ole Wink

Ülihhea !

Tänud Kissu ja Sanna : )

Niisiis sain varem valmis,kui ma arvasin : D Ja pikem kah Wink

Palun:

#8.Only one option!

Katherine Pov.

"Võimatu,"pomisesin silmad pärani ja jõllitasin teleka ekraani."Eile pärastlõunal leiti Right streeti tänavalt surnukeha.Noor neiu hukkus traagilisel kombel,nimelt loom ründas teda.Ta kael oli lõhki rebitud.Praegustel andmetel politsei arvab,et on tegu tiigri või muu kiskjaga.Täpse info edastame õhtul,"rääkis vanem meesterahvas telekas ja seejärel näidati surnukeha.Muidugi küll lina all,kuid kaela oli näha.Hambajäljed!
"JACOB?!"kisasin ja pistsin jooksu,joostes põhimõttelisel kümne sekundiga terve maja läbi."Jacob kus sa kurat oled?!"kisasin ja surusin käed rusikasse,mühatades seejärel.
Kuulsin uksekella ja jooksin kohe ukseni,avades ukse nii,et oleksin peaaegu selle hingedelt maha tõmband."Wou,õrnemalt hunditüdruk,"muigas Nick ja tuli uksest sisse.
"Eheh,sa uudiseid nägid?"küsisin kohe ja vaatasin väljas teraselt ringi,nuuskides igaksjuhuks õhku."Jah loomarünnak mis siis?"küsis Nick segaduses olles ja vaatas mulle otsa."See polnud loom Nicholas,vaid vampiir,"pomisesin talle vastuseks,mille peale kilekott ta käes maha kukkus."Tahad öelda et?"küsis Nick sosinal."Me pole ainsad olendid siin,"sosistasin jällegi.

Aasta 1827

Nuuskisin nina maas mööda metsa ringi,otsides midagi süüa.Kuulsin jooksmist,kuid see erines kõvasti inimeste omast.Vampiir!
Urisesin vaikselt ja tuiskasin nagu tuul jõe poole,kus kuulsin jooksusamme.Libahuntidel oma arenenud ju kuulmine,haistmine ja nägemine.Samas on meil ka parem kuulmine,nägemine ja haistmine kui tava hundil või muul loomal.
Peatudes suure jõe ääres märkasin vees olendit,kes polnud kindlasti inimene.Ta oli liiga kena selleks.Kutt,vaevu 20 kui nii paljudki.Paljastasin oma kihvad ja läksin äärele lähemale.
Kutt pööras pea minu poole ja naeratas mulle,mille peale ma talle jahmunult otsa vaatasin.Kuldsed silmad?Einoh mida veel?
Muundusin inimeseks ja vaatasin kutti jahmunult."Vampiir?"küsisin igaksjuhuks üle.Vastuseks tuli noogutus.Surusin huuled kitsaks kriipsuks ja kallutasin pead veidi paremale.
"Ja libahunt,"pomises ta vastuseks.Võpatasin,kuna ta hääl...See oli mõnusalt pehme ja sametine.Sulasin koheselt.Ei!Ma ei tohi armuda vampiiri.
Ta vuhises minu ette ja vaatas mulle silma."Veider,libahuntidel pole helesiniseid silmi,"pomises ta mõtlikult.
"Vampiiridel pole kuldseid silmi,"sõnasin teravalt vastu.Ta huultele tekkis muie,väga kaval muie."Alex,"tutvustas ta ennast ja sirutas käe ette.
Vaatasin mõtlikult tema kätt ja võtsin ta käest kinni,raputades seda."Katherine,kuid Kathy,"tutvustasin ennast samuti,naeratades õrnalt.

Praegu

Olime hetkel Nicki pool.Ta otsustas mind kaasa lohistada."Ma lähen teda jahtima,"ütlesin Nickile.Ta lõpetas teistega rääkimise ja jäi mulle kohkunult otsa vaatama."Ei lähe sa kuhugile,"pomises ta ja võttis mu õlgadest kinni."Jälgi mind,"muigasin ja vuhisesin ta kõrvalt ära,seistes järgmisena akna juures."Katherine palun,"sosistas ta ja tahtis minu juurde tulla,kuid järgmisena läksin ma välja ja muundusin,hüpates õhku ja maandusin käppadel.
Raputasin oma karvkasukat ja vaatasin Nicki poole,kes vaatas mind trepil.Me olime hetkel maja taga,niiet polnud muret,et keegi oleks näinud meid."Kathy,"sosistas ta,kuid ma raputasin pead.
Sörkisin metsa ja jäin seisma,muundudes tagasi inimeseks.Sulgesin keskendunult silmad ja kuulasin hääli.Kostus erinevaid hääli:Vee sulinat,lindude laulu ja siis...jooksusamme.Kiiremad kui inimese omad!
Pistsin jooksu,olles veel inimene.Õigus,isegi inimesena oleme me kiired ja suht tähelepanelikud.Paar sammu ja hüppasin ühelt puult teisele.Veider jah,ma tundusin hetkel nagu vampiir.
Väristasin õlgu ja märkasin enda ees-kaugemal-seismas kogu.Ta oli tumedates riietes ja kapuuts oli peas."Kes sa oled?"küsisin vihaselt ja surusin käed rusikasse.
"Tere Kathy,"sõnas ta ja mu süda jättis lööke vahele."Alex,"sosistasin ehmunult ja astusin sammu tagasi.Kogu eemaldas kapuutsi ja kohe tulid nähtavale tema kuldsed silmad."Kas sina?Kas sina oled taga selle tüdruku surmas?"küsisin väriseval häälel.Me olime parimad sõbrad pärast meie kohtumist.
Alex raputas pead ja ilmus järgmisena minu ette."Sa oled muutunud,"sosistas ta ja silitas õrnalt mu põske."Su silmad,sa oled hingekaaslase leidnud,"naeratas ta laialt.Kehitasin õlgu ja vaatasin talle tükk aega silma,kuni ta haaras mind enda kallistusse."Kuid kes siis ründas?"küsisin murelikult.
"Seda tahtsin ka mina teada,see linn on olnud juba kaua aega rahulik ja mulle ei meeldiks,kui keegi selle rahu rikub,"pomises ta ja ohkas sellepeale.
"Seda minagi,"pomisesin vastu.

Nicholas'e Pov.

Pärast Kathy lahkumist muutusin närviliselt ja vaatasin iga viie minutitagant kella."Nick rahune maha ometi,"ohkas ema ja klõpsas puldi peal nuppu,vahetades kanalit."Ma ei suuda,"ohkasin samuti ja tõusin püsti,võttes sammud akna poole,et välja vaadata.Väljas sadas hetkel vihma,õigemini padukat.
"Ma olen kindel,et temaga on kõik korras,"lohutas vanaema ja kõndis minu kõrvale,silitades mu pead.Järgmisena astus metsast välja meesterahvas,tema järel Kathy,kes oli üleni läbimärg,ega mees parem polnud.Kissitasin silmi,kuna olin armukade hetkel.Kathy ja see mees rääkisid milleski ja järgmisena kadus järsku mees minema,kuid ennem kallistas ta Kathyt tugevalt.
Tüdruku silmad olid endiselt metsal,kuid järgmisena ta vaatas minu poole.Ta naeratas oma säravvalget naeratust ja kõndis kiiruga minu poole."Hey,"sosistas ta siis ja tahtis mind kallistada,kuid talle tuli siis meelde vist,et ta on märg.Muigasin ja kallistasin teda ise,tõmmates tema keha enda oma vastu.
"Kes see mees oli?"küsisin uudishimulikult ja eemaldusin temast veidike,et talle otsa vaadata."Alex,ta on vampiir,kuid toitub looma verest,"pomises Kathy kergelt õlgu kehitades.
"Vampiir?"küsisin üllatunult."Mhmh,ma tunnen teda aastast 1827,"naeratas ta."Kui vana sa ültse oled,kui küsida tohib?"küsisin vaikselt ja proovisin oma suud kinni hoida,kuna see tahtis lahti vajuda.
"Ma sündisin 1638 aastal,niiet ma olen hetkel 372 aastane loogiliselt võttes,"itsitas ta vaid ja mu suu vajus seekord pärani lahti.
"Suu kinni süda jahtub ära,"sosistas Kathy ja surus mu huultele lühikese musi.Pilgutasin silmi hästi kiiresti ja naeratasin õrnalt,võttes ta ümbert kinni ja surusin huuled tema omadele,suudeldes teda õrnalt,kui ka kirglikult.

Niisiis tahaks teada arvamust,mida te arvate sellest jutust!
Kas see läheb liiga kiirelt?
Kas midagi on segast siin?

Kui midagi küsida tahate,siis kirjutage siiasamma kommentaaridesse,ma vastan

aga muidu kriitikat!
Kommentaare!
Kui leiad vea(d) palun ütle! : D

-Vicka

Sa juba tead mida ma ütlen

See on ülihüpersupeeer !!!!

uuuuut ootan Wink

See on täiega hea!

Uut!

Thank you Sanna and Kissu

Niisiis uus osa siis :

#9.Only one option!

Kathy Pov.

"Lase lahti,lase mind lahti,"kisasin ja siplesin,kuid tulutult.Need nõmedad ketid hoidsid mind seinaküljes kinni.Kuidas teile lihtsalt seletada,mis minuga juhtus.Ma jooksin metsas,järgmisena oli minu ees kolm vampiiri ja siis pime maa.Ärkasin ülesse ja 'voilaa'ma olin siin kinni.
"Muuseas su poiss on väga mures sinupärast,"pomises Michel vaikselt ja kõndis minu ees mõtlikult,hoides käes relva,milles olid kuulid.Kuulide sees oli mürk,vampiiri mürk.See tapab meid koheselt.
"Sa hoiad oma kihvad temast eemale,kui sa tahad elus olla,"sisistasin vihaselt ja teenisin sellega matsu vastu vahtimist.
Matsutasin suud ja sülitasin vere suust.Nimelt,ta käes olid kindad mis olid samuti mürgiga koos.
Ta võttis hõbevaia ja lõi selle mu südamesse.Oigasin ja ta tõmbas selle tagasi välja.Valu oli tappev!
Otseses mõttes saab libahunte ainult tappa vampiirimürgiga.Me paraneme kiiresti ja see haav,mille Michel mulle just tekitas paranes kiiruga ja järgmisena oli seal ainult punane arm alles.
Paljastastasin oma hambad ja hakkasin rabelema,kuid tänu sellele löödi mind vastu seina ja Michel paljastas oma kihvad,liikudes mu kaelale lähemale.Lõpetasin hingamise korraks ja
neelatasin kuuldavalt."Ära muretse hunditüdruk,ma ei tapa sind,"naeris ta ja võttis mu kõrist kinni."Veel,"lisas ta juurde ja läks ruumist välja.
"Väärakas,"kisasin talle järgi ja proovisin kette puruks tõmmata,kuid muidugi see ei õnnestunud.Ma olin nõrk,kuna ma ei ole söönud mitu päeva.Olgu lihtsamalt öeldes,ma pole verd joonud mitu päeva.
"Nick,"sosistasin nukralt ja vajusin istuli,toetades selja vastu seina.

Nicki Pov.

Kuulsin koputust välisuksel ja liikusin kohe sinnapoole.Kui ukse avasin vaatas mulle otsa Jake."Kas Kathy on siin?"küsis ta murelikult ja vaatas majas teraselt ringi."Ei,ta läks jahile,"pomisesin vaikselt.
"Ta pole tagasi tulnud,"sosistas Jake ja kõikus ühelt jalalt teisele.Ta istus trepile ja kortsutas kulme.
Järgmisena oli Jake ees meesterahvas,keda ma eelmine kord Katherinega nägin."Jacob,asi on Kathy's,"vuristas ta kiiruga ja Jake hüppas püsti,valmistudes mehele kallale minema.Me olime maja taga hetkel."Oota,ma olen Alex,Kathy sõber,"karjatas mees ja tõstis käed.
Jacob rahunes,kuid siiski kortsutas kulme."3 vampiiri vangistasid Katherine majja ja hetkel nad piinavad teda,ma ei saa majja,kuid teie peaksite saama,"sõnas Alex meile otsa vaadates.
"Ma lähen,"ütlesin kindlalt ja valmistusin pimedasse metsa sisenema."Sina ei lähe kuhugile,"ütlesid mehed koos ja haarasid minust kinni."Katherine ei taha sind kaotada,"sõnas kuldsete silmadega mees,ehk Alex.
"Ma ei taha teda kaotada,"sõnasin vastu ja tõmbasin ennast nende haardest lahti."Palun,ma saan aidata teid,"sosistasin ja vaatasin meestele otsa,kes omakorda teineteisele otsa vaatasid.
"Lähme,"ütles siis Alex ja jooksis metsa,kuhu me Jacobiga samuti läksime.

Aasta 1889

Jacob'i Pov.

"Ei!"kisasin ja proovisin Heilit meeste käest lahti saada.Üks meestest paljastas kihvad ja lõi need Heili kaela,juues ta verd.Vihastusin ja lõin vampiiri suure kaarega Heilist eemale.
Tüdruku keha lamas mu kätevahel ja ta hingas vaevaliselt."Jacob,"sosistas ta ja silitas õrnalt mu põske."Ma armastan sind,"sosistas ta ja seejärel vajus ta käsi mu põselt.
"EIII?!"kisasin ja raputasin tema elutut keha."Palun ära mine,"sosistasin ja silitasin tema blonde juukseid.
Võtsin ta keha sülle ja viisin selle ettevaatlikult mere äärde,kus oli tema lemmik koht.Tegin kiiruga mingi paadi moodi asja ja asetasin ta keha sellele,lükates siis selle vette.Vaatasin kuidas ta paat aina kaugenes ja kaugenes.Hingasin sügavalt sisse ja kõndisin metsa poole tagasi.Muundusin hundiks ja pistsin jooksu.Ta on läinud.Teda pole enam.Mu armastatu!

Praegu

Kathy Pov.

"Aiiii,"karjusin valust ja lendasin pikali.Roomasin neist kaugemale ja proovisin ennast püsti ajada,kuid tulutult.Värisesin hirmunult ja keerasin ennast selili,nähes enda kohal naist."Heili tee talle lõpp peale,"kuulsin Micheli käskivat häält."Oota Heili,kas sina...kas sina surid aastal 1889?"küsisin sosinal ja ajasin ennast küünarnukkidele.
"Kuidas...Kuidas sa tead?"küsis naine värisevalt häälel ja langetas relva."Mu vend...mu vend Jacob rääkis sinust,"sosistasin ja ajasin ennast suure vaevaga istuli."Jake,kas ta on elus?...Oota! Sa oled ta õde?"küsis ta ehmunult ja istus minu juurde."Heili,mida sa teed?!"kisas Michel ja tormas meie juurde.Heili hüppas püsti ja virutas Micheli meist kaugemale."Tule,"ütles Heili ja võttis mu sülle.
"Sa oled vampiir,"ohkasin ja järgmisena jooksis ta majast välja."Kathy!"kuulsin Nicki häält ja ta jooksis minu suunas.Talle järgnesid Alex ja Jake."Heili,"ehmus Jake ja tormas meie juurde.
"Heili,sa oled elus?"küsis Jake õnnelikult,kuid siis krimpsutas nina."Sa oled vampiir,"sosistas Jake ehmunult ja astus mitu sammu tagasi.Ronisin Heili sülest maha ja toetasin ennast Nicki vastu,kes võttis kohe mu ümbert kinni.
"Jacob,""Heili,"pomisesid nad koos ja naersid vaikselt.Pööritasin silmi ja sasisin enda juukseid.Seejärel Jake ja Heili kallistasid teineteist."Ma igatsesin sind,"sosistas Jake Heilile,suudeldes teda siis põsele."Mina sind samuti,"sosistas Heili vastu.Edasi oli mul must maa.

Niisiis:
Kommentaare!
Kriitikat!
Kui leiad vea(d)palun ütle :)

-Vicka