Love Is More Than Words [2.osa] Avaldage arvamust palun!

Külaline

niii, seee on mu üks juttt siiis, ja hakkan siia osi lisama .

ESIMENE !!!

,,TÕUSE ÜLES!’’ karjus keegi mulle otse kõrva ja tõmbas kolinaga kardinad eest ,,Kao ära’’ pomisesin patja ja pöörasin end seina poole ,,Amelia! Sa tõused kohe üles või ma kutsun su isa.’’ Karjus ta mulle näkku nii et ila pritsis ,,Sa võid karjuda, aga sa ei pea mind täis mingit möksi pritsima eks?’’ ütlesin ka tigedalt. Mu ema turtsus vihast ja läks tigedalt mu toast välja.

Mõne minuti pärast tuli mu ema juba koos isaga ,,Ma tõin isa nagu ma lubasin, kas tuleksid nüüd voodist välja, või ma toon su käruga siit ära.’’ ,,Sa võid siis käru järgi minna.’’ Ütlesin seda meelega, sest mulle meeldis oma vanematega jännata. Mu ema ja isa läksid ukse paukudes toast välja, ja nii olin ka koheselt mina voodist püsti. Ma vaatasin enda läpaka koti poole, kui märkasin et seda pole kotis.

Läksin tigedalt oma venna tuppa, ja avasin ukse järsult. Seal ta oli, minu läpakas tema käes ,,Kuule, tattnokk, kes lubas sul võtta minu läpaka ah? Tahad, et juhtuks sama mis eelmisel korral juhtus, siis valutab sul jälle nädal aega tagumik.’’ Ütlesin ähvardades. Olin eelmine kord tal istumise alla knopka pannud, ja kohe pika pika knopka. Ta andis ruttu mulle läpaka tagasi ja ma tõmbasin sealt ruttu uttu. Ma kuulsin oma lolli venda veel ema hüüdmas. On kitupunn r*isk. Ma läksin läpakaga enda tuppa.

Minuti pärast oli mu ema toas, kes hakkas minuga jälle jamama, et mina pidavat ähvardama Ryanit. No mis teha, kui midagi muud ei mõju. Kui oli ta oma võimlemise ära lõpetanud, käskis ta mul hakata oma kolimiskaste alla vedama. Seda pidid vist kõik tegema hakkama. Ohkasin vihaselt ja hakkasin neid suuri kaste vedama.

Kui mul olid asjad veatud, kusagil poole tunni pärast. Sain ma viimaks ometi minna ka korra oma arvutisse. Aga seda polnud kauaks, sest Ryan tuli tuppa ja hakkas tüütama mind ,,Kuule, Mia, saad sa mind matas aidata, ema ka ei aita ja isa samuti.’’ ,,Ryan, selleks tunnid ongi, ega mina mingit titematemaatikat ei mõika eks, esiteks, ma ei tahaksgi sind aitada ju, võtsid läpaka ära, ei aita, mõistad, ja tõmba leebet siit, minu tuba, siin on kaks reeglit sulle, esimene: Ära tule minu tuppa. Ja teine: ja kui sa teistmoodi arvasid, loe esimene veel kord läbi.’’ Ütlesin ülbelt. Ryan läks vaikselt toast minema, nii kui nii jälle kitule.

_________

Ja kui loete, palun kommenteerige ! aitääh ! (:

u know i love it.

See on hea jutt!

Külaline

suuuured tänud !!!!

TEINE !!!

Istusin autosse, oli aeg sõita New Yorki. Ryan oli närvis, mis temast arvatakse. Pubekate värk noh. Aga see mölin hakkas pinda käima ,,Kuule, take it easy, eks, elad üle küll, nad on kindlasti kõik samasugused nagu sina.’’ Ütlesin talle lohutavalt, aga mulle surma piinavalt, minu jaoks oli mu vend tüütus. Istusin autos ja kuulasin muusikat, sest muud polnud teha. Oma vennaga ma normaalset juttu rääkida ei saanud ning ema ja isa minuga ma ei rääkinud. Nii veetsin oma aja muusikat kuulates ja aknast välja vahtides.

Kui me jõudsime linna sisse, pidi mu suu vajuma lahti. See oli nii suur, kõrged hooned ja palju inimesi. Mitte midagi sellist nagu Texases. Ainus probleem oli see, et ma ei teadnud millisesse majja me kolime. Mu isa sai siia parema töö ja ei tea kas sellega kaasneb ka ilusam maja. Me sõitsime linnas kuskil pool tundi, kui hakkasime jõudma elurajoonidesse. Seal olid nii ilusad majad, kuni peatusimegi ühe juures. See maja oli tõesti ilus, ainult kas ka seest. Astusin autost välja ja autoukse kinni lüües. Hakkasin pagasniku poole liikuma, ja seda avama, kui Ryan leidis, et tema peaks ees asjad saama. Ma ei viitsinud temaga jamada ja lasin tal ees asjad võtta.

Ryan jooksis ruttu maja poole, karjudes, et kes rutem jõuab saab parema toa. Vaatasin vanemate poole ja nemad noogutasid. Jooksin tigedalt oma kallile vennakesele järgi, ning hakkasin ruttu majas ringi vaatama. Mu vend oli rahulolevalt juba ühe toa põrandale oma koti visanud ja seisis sealt ise irvitades. ,,Mida sa naerad?’’ küsisin silmi kissitades. Tema ainult naeris ja lausus siis ,,Sulle on ainult üks tuba, näe see seal.’’ Näitas ta näpuga ühele toale. Kuulsin kuidas vanemad ka sisse astusid, kui ma toa poole läksin. Avasin selle ukse ja pidin peaaegu shoki saama. ,,Mida hekki?’’ pomisesin vaikselt. ,,EMA JA ISA, Tulge siia!’’ karjusin neile.

Varsti tulid nad tuppa sisse ja mina hakkasin pärima. ,,Kas teisi tuba pole mulle või?’’ ,,Ei ole jah.’’ ,,No tõesti, ma ei mahu siia tuppa istumagi ju.’’ Ütlesin väheke tigedalt. ,,Aga pead selle toaga leppima.’’ ,,Peldik on ka suurem kui see tuba.’’ Tunnistasin tõsiasja. Nemad aga läksid lihtsalt minema. Ohkasin vihaselt ja istusin maha.

Hea jutt...

Külaline

hea ,naljakas ,'

tee uus kähku valma

Külaline

täiega meeldib.
kiiresti uut!